Vastupanu Nõukogude võimule eestis 1940-1991
2021. aasta 20. augustil möödus 30 aastat Eesti iseseisvuse taastamisest. Enne seda oli Eesti rohkem kui pool sajandit okupeeritud, kuuludes enamik aega Nõukogude Liidu koosseisu, II maailmasõja ajal kolm aastat ka Saksa okupatsiooni alla.
Eesti nagu ka Leedu ja Läti okupeeriti 1940. aasta suvel Nõukogude Liidu poolt. Balti riikide lülitamise NSV Liidu mõjusfääri olid NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov ja Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop kokku leppinud 23. augustil 1939, kui koos kahe riigi vahelise mittekallaletungilepingu sõlmimisega kirjutati alla salajasele lisaprotokollile mõjusfääride jaotamisest Ida-Euroopas. Seda päeva tähtsustati 50 aastat hiljem: 23. augustil 1989 astusid Balti rahvad rahvusvahelise tähelepanu areenile Balti ketiga, inimketiga Tallinnast Vilniuseni, mis juhtis tähelepanu pool sajandit kestnud Nõukogude okupatsiooni ebaõiglusele ning kümnetele tuhandetele ohvritele. 23. august on tänapäeval mälestuspäev ka Euroopas.
Vastupanu okupatsioonivõimule algas Eestis kohe pärast okupeerimist. Kui vastaskandidaatide esitamine 1940. aasta juulis lavastatud ettekirjutatud tulemustega marionettparlamendi valimistele oli veel veretu kodanikuallumatus, siis 1941. aasta suvel Teise maailmasõja Eestisse jõudes algas relvastatud vastupanu: Nõukogude terrori eest eriti pärast 14. juuni 1941. aasta küüditamist metsades varju otsinud mehed ja naised organiseerusid salkadeks ning relvade nappusele vaatamata suutsid metsavennad paljudes Lõuna-Eesti paikades võimu oma kätte võtta ja sini-must-valged lipud heisata enne Saksa vägede saabumist. Saksa okupatsioonivõim 1941. aasta suvel eestlaste iseseisvuse taastamise taotlust ei tunnustanud. Ei tunnustanud ka 1944. aasta septembris, kui Eesti riikluse kandja, presidendi ülesannetesse astunud viimane peaminister Jüri Uluots oma asetäitjale Otto Tiefile ülesandeks tegi Eesti valitsuse moodustamise. Valitsus moodustatigi, kuid selle teatepulga pidi üle võtma Eesti pagulasvalitsus Rootsis. Enamik lääneriike Balti riikide okupeerimist ei tunnustanud. Nii tegutsesid mitmes riigis edasi ka Leedu, Läti ja Eesti diplomaatilised esindused.
Pärast Punaarmee ja Nõukogude võimuasutuste naasmist 1944. aasta sügisel metsavendade relvastatud vastupanu jätkus ja seda mõnes paigas kuni 1950. aastate alguseni. Nõukogude julgeolekuasutused arreteerisid tuhandeid inimesi. Massiterrori kulminatsiooniks oli rohkem kui 20 000 inimese küüditamine 1949. aastal, enamasti naised, lapsed ja vanurid. Metsavendluse jõud hääbus lootusetusetunde tõttu: välisabi ei olnud loota ning küüditamine ja üksiktalupidamise hävitamine oli likvideerinud viimse toetuspunkti.
See ei olnud vastupanu lõpp. Mitmes paigas sündisid koolinoorte salaühingud, mis trotsisid Nõukogude võimu eestimeelsete väljaastumiste, keelatud rahvuslippude heiskamise ja muude ettevõtmistega, et näidata oma nõusolematust okupatsioonivõimuga ja Eesti iseseisvuse taastamise soovi. Paljud neist maksid selle eest pikkade vangistusaastatega GULAGi laagrites. 1960. ja 1970. aastatel kogus hoogu teisitimõtlejate liikumine. Kuid erinevalt oma aatekaaslastest, Venemaa dissidentidest, kes võitlesid režiimi kui niisuguse vastu, oli Balti riikide teisitimõtlejate eesmärk tähelepanu juhtimine Eesti, Läti ja Leedu okupeerimise ebaseaduslikkusele ning iseseisvuse taastamise nõudmine.
1970. aastate lõpul ilmutas NSV Liidu ühiskond üha rohkem allakäigu tundemärke. Eestlastele sai järjest tõsisemaks probleemiks pidurdamatuna näiv muukeelse rahvastiku sissevool mujalt NSV Liidust ja venestamine – surve üleminekuks venekeelsele asjaajamisele paljudes eluvaldkondades. Koolinoorte poolstiihilised rahutused Tallinnas 1980. aasta sügisel, mille korrakaitseasutused jõhkralt maha surusid, tõid kaasa haritlaskonna väljaastumise avaliku „40 kirja“ näol, mis saadeti suurematele ajalehtedele Eestis ja Moskvas. Kirja mõistagi ei avaldatud. Küll aga levis selle tekst välismaal ja salaja paljundatuna ka Eestis. Kirjale allakirjutajaid vangi ei pandud, kuid paljudel neist kärbiti võimalused jätkata tegevust oma erialal peaaegu olematuks.
Tähtis roll rahvusvahelise tähelepanu alalhoidmisel Balti rahvaste vabadusvõitluse vastu oli pagulaskogukondadel. Teise maailmasõja ajal oli Balti riikidest Läände põgenenud kümneid tuhandeid inimesi – esialgu lootuses peatselt naasta – ja nad teavitasid oma asukohamaade valitsusi ja elanikke ning rahvusvahelisi organisatsioone olukorrast oma okupeeritud kodumaal ning nõudsid okupatsiooni mittetunnustamise jätkamist. Nad kasvatasid oma lapsed leedulasteks, lätlasteks ja eestlasteks ning hoidsid alal nii rahvuskultuuri, emakeelset haridust ja teadust kui ka majanduselu. Pärast iseseisvuse taastamist toetasid nad kodumaad naasmisel läänemaailma ning lõplikul eraldumisel postsovetlikust ruumist.
1991. aastal kroonis seda võitlus edu. Me taastasime oma iseseisvuse. Kuid see ei olnud lõpp – iseseisvuse ja vabaduse alalhoidmise nimel peab igaüks töötama iga päev.
Suvesõda
1940. aasta suvel okupeeris Nõukogude Liit Eesti Vabariigi. 1941. aastal küüditati Eestist NSV Liitu umbes 10 000 meest, naist ja last. Enamik mehi saadeti GULAGi laagritesse, naised ja lapsed sundasumisele. 22. juunil 1941 alanud sõda NSV Liidu ja Saksamaa vahel tõi kaasa spontaanse vastuhaku sovetivõimule. Nõukogude terrori taustal nähti Saksamaas vabastajat. Inimesed hakkasid end varjama ja moodustasid relvastatud salku, mille rünnakud Punaarmee tagalas õõnestasid võitlusmoraali. Lõhuti sildu ja sideliine, rünnati väiksemaid üksusi, ennekõike aga sovetivõimu esindajaid ja asutusi. Mitmes vallas võeti võim üle enne Saksa vägede saabumist. Wehrmachti üksusi toetati teejuhtide, luurajate ja tõlkidena. Mitu tuhat meest osales ka lahingutes partisanisalkade ning Saksa diviiside alluvuses moodustatud eesti kompaniide ja pataljonide koosseisus. Saksamaa jaoks oli sõda idarindel sakslaste sõda, kohalike elanike vabatahtlikke üksusi 1941. aastal liitlastena ei tunnustatud ning need saadeti pärast rinde üleminekut laiali. Metsavendade üksuste baasil moodustati abipolitseiline Omakaitse, mille ülesandeks sai korra hoidmine Eestis nii Saksa vägede tagalas kui ka pärast Eesti andmist tsiviilokupatsioonivalitsuse alla.
Koos Saksa eelüksusega 8. juulil 1941 Pärnusse jõudnud Lõuna-Pärnumaa metsavennad. Osa metsavendi kannab 1940. aasta suvel pärast Eesti okupeerimist likvideeritud Kaitseliidu vormi, teised aga eraldusmärgina Kaitseliidu käelinti.
1941. aasta suvel Saksa diviisi alluvuses võidelnud kapten Karl Talpaku vabatahtliku metsavendade kompanii võitlejad. Foto on tehtud 28. augustil 1941. Sel päeval langes Tallinn sakslaste kätte.
Talu ahervare Kautlas, mille NKVD hävituspataljon 31. juulil 1941 maha põletas. Kautla piirkonnas tegutses 1941. aasta juulis ja augustis üks suuremaid eesti metsavendade salku, mis oli koondunud Soomest saadetud eesti luuregrupi ERNA ümber.
Huvitav teada
1941. aasta sõjasuvel deserteerusid oma üksustest ja liitusid metsavendadega sajad Punaarmee 22. eesti territoriaalkorpuse sõdurid ja ohvitserid ning Eesti-Läti piiri valvanud piirivalvurid. 22. territoriaalkorpus moodustati 1940. aastal likvideeritud Eesti sõjaväe sõduritest ja ohvitseridest ning allutati Punaarmee ohvitseridele ja poliitjuhtidele. Eesti piirivalvurid jäeti valvama piiri Lätiga ka pärast Eesti ja Läti inkorporeerimist NSV Liidu liiduvabariikideks.
10. augustil 1941 teatas Eesti Vabariigi viimane peaminister Jüri Uluots Eesti Vabariigi nimel Saksa okupatsioonivõimudele Eesti valmisolekust osaleda Saksamaa liitlasena bolševismivastases võitluses. Sakslased jätsid ettepanekule vastamata.
Metsavendade üksustesse kuulus 1941. aasta suvel kuni 12 000 võitlejat, kellest ca 4000 osales lahingutegevuses. Suvesõjas langes või jäi teadmata kadunuks ca 800 metsavenda.
Õiguslik järjepidevus, mittetunnustamispoliitika
Eesti Vabariik taastati 1991. aasta õigusliku järjepidevuse printsiibil. Eesti on seesama riik, mis loodi 24. veebruaril 1918 ja mille NSV Liit okupeeris 1940. aasta suvel. USA aseriigisekretär Sumner Welles deklareeris juba 23. juulil 1940, et USA ei tunnusta Balti riikide okupeerimist ja annekteerimist. Nõukogude okupatsiooni mittetunnustamise poliitikaga ühines pärast II maailmasõda enamik demkokraatlikke lääneriike.
1991. aasta sügisel tunnustasid lääneriigid Eesti iseseisvuse taastamist ja taastasid Eestiga diplomaatilised suhted. Aastatel 1940–1991 olid Eesti õigusliku järjepidevuse kandjaks Eesti välisesindused USAs, Ühendkuningriigis ja veel mõnes riigis. Tegutses Eesti pagulasvalitsus, mille peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes täitis riigipea rolli. Viimane peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes Heinrich Mark andis 1992. aasta oktoobris oma volitused üle 1992. aasta suvel vastu võetud uue põhiseaduse alusel presidendiks valitud Lennart Merile.
Jüri Uluots (vasakul) ja Otto Tief (paremal).
1944. aasta 18. septembri õhtul tegi Jüri Uluots Otto Tiefile ülesandeks valitsuse moodustamise: „Sakslased taganevad Eestist. Aeg on tegutseda! Koguge kokku valitsuse liikmed ning asuge tegevusse.
Riigi Teataja nr 1, 1944: Peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes Jüri Uluots nimetab ametisse Eesti Vabariigi Valitsuse.
Eesti pagulasvalitsuse koosseis 1953. aastal pärast seda, kui peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes August Rei oli selle ametisse nimetanud. Esimeses reas vasakult: Johannes Sikkar, August Rei, Aleksander Warma. Taga vasakult: Mihkel Truusööt, Tõnis Kint, Heinrich Mark.
Lennart Meri, Eesti Vabariigi president 1992–2001, kõnelemas Nõukogude okupatsiooni ohvritele püstitatud mälestusmärgi avamisel Iisaku surnuaial. 1993.
Heinrich Mark Tallinnas Riigikogus kõnet pidamas. 1992.
Huvitav teada
Protestiks Nõukogude armee tungimise vastu Afganistani boikoteerisid 28 riiki 1980. aasta Moskva olümpiamänge ja veel 16 riiki võistles protesti märgina mitte rahvuslipu, vaid olümpialipu all.
Tallinn oli Moskva olümpiamängude purjeregati linn. Seega jõudsid rahu ja sõpruse ideaale kandvad olümpiamängud okupeeritud territooriumile: oma sportlased Eestisse saatnud riik tunnustas ka kaudselt Eestit kui NSV Liidu õiguspärast osa. Osa olümpial osalenud riike boikoteeris seetõttu Tallinna regatti ja näiteks Hispaania võistles Moskvas oma rahvuslipu, kuid Tallinnas olümpialipu all.
Metsavendlus
Metsavendadeks nimetati inimesi, kes osutasid okupatsioonile relvastatud vastupanu. Mehed ja naised varjasid end metsadesse ja soodesse ehitatud punkrites või hajataludes ja ründasid Nõukogude võimukandjaid, julgeolekuohvitsere ning „partei ja nõukogude aktiivi“ liikmeid. Lisaks vastupanuvõitlejatele varjas end pärast II maailmasõda veel tuhandeid inimesi, kes pelgasid repressioone, kuid relvastatud vastupanus ei osalenud. Metsavendi ja enda varjajaid oli eri aegadel kokku kuni 15 000 inimest.
Suurim metsavendade organisatsioon oli Relvastatud Võitluse Liit (1946–1949). Relvastatud kokkupõrkeid metsavendade ja Nõukogude julgeolekuüksuste vahel tuli ette kuni 1950. aastate esimese poole lõpuni. Väiksemaid kokkupõrkeid oli hiljemgi. Hulk inimesi varjas end mitu aastakümmet. Viimase metsavennana tabati August Sabbe, kes tapeti kinnivõtmisel 1978. aastal.
Metsavend Jaan Roos Põrgupõhja punkri ukse ees. Põrgupõhja oli üle-eestilise vastupanuorganisatsiooni Relvastatud Võitluse Liit staap kuni punkri hävitamiseni haarangus 31. detsembril 1947. Nõukogude julgeoleku sõdurid lasksid Jaan Roosi punkri ukse ees maha.
Jõgeva maakonnas Tapiku metsa punkrilahingus 21. oktoobril 1948 langenud metsavenna Eduard Holmi haud. Julgeolek jättis surnukeha maha ja kaaslased sängitasid ta hiljem mulda. Haua kõrval seisab abikaasa Elfriede Holm.
Ülo Aeltermanni salk oli tuntud distsipliini ja regulaarsete laskeharjutuste poolest.
Metsavennad vajasid toitu ja laskemoona. Nende hankimiseks ei jätkunud ainult talunike toetusest. Rööviti ka Nõukogude ametiasutusi, kauplusi jm. Pildil Võrumaa legendaarseima metsavenna Jaan Rootsi salk pärast röövretke raha lugemas. Jaan Rootsi tapeti haarangul 6. juunil 1952. aastal koos pea kõigi kaaslastega.
Metsavend kalal, 1950. aastad.
Pärast iga haarangut koostasid operatsiooni juhtinud julgeolekuohvitserid aruande, millele lisati mõnikord tapetud metsavendade fotod. Fotosid kasutati teiste arreteeritud metsavendade või nende toetajate mõjutamiseks ülekuulamisel, samuti tapetute tuvastamiseks.
Huvitav teada
Tabatud metsavendade karistuseks määrati enamasti 10 või 25 aastat vangilaagrit. Pärast Stalini surma 1953. aastal ja üleüldist karistuste lühendamist vabastati osa metsavendi ja nad naasid kodumaale. Kõiki siiski koju ei lubatud. 1957. aastal arreteeritud Harald Kiviloo (s. 1928) kandis ära kõik talle määratud 25 aastat vangistust. Pärast vabastamist 1982. aastal ei lubatud tal Eestis elada ning ta leidis elukoha Lätis.
41 aastat varjas end metsavend Paul Rets (s. 1904), kes suri 1987. aastal Lebavere külas oma varjaja Minna Kivikingu talus.
„Kodanlik natsionalism“
Pärast Eesti taasvallutamist 1944. aastal jätkus 1940. aastal alustatud sovetiseerimine, mis kestis aastaid ning põrkus aktiivsele ja passiivsele vastuseisule. „Kodanlik natsionalism“ on sovetlik ideololoogiline termin, mille alla mahutati nii rahvus kui ka klassikuuluvus. Lisaks käsitati „kodanliku natsionalismina“ aktiivset tegevust Eesti Vabariigi ja Saksa okupatsiooni ajal, mis omakorda seostati vastuseisuga sovetiseerimisele. Kiusati taga talupidajaid, kes ei astunud kolhoosi, neid, kes käisid kirikus, tähistasid kodus jõule, ei osalenud Nõukogude valimistel, kus igale mandaadile kandideeris ainult üks kommunistliku partei välja valitud kandidaat, või olid oma loomingus või eravestlusteski kriitilised nõukogulike väärtuste suhtes. Kuigi „kodanlikku natsionalismi“ mõisteti kommunistlikus fraseoloogias hukka kuni NSV Liidu lagunemiseni, ei karistatud pärast Stalini surma selle eest enam vangilaagriga. Ent ebameeldivusi tõi selles süüdistamine kaasa endiselt.
Alfred Karindi (1901–1969), Riho Päts (1899–1977) ja Tuudur Vettik (1898–1982) olid Eesti heliloojad, 1947. a. üldlaulupeo üldjuhid. Kõik kolm arreteeriti süüdistatuna „kodanlikus natsionalismis ja lääne ees lömitamises“; Vettikule ja Pätsile heideti muuhulgas ette ka 1941. aastal kirjutatud ja Saksa okupatsiooni ajal avaldatud „Metsavendade laulu“. Mehed saadeti vangilaagrisse, kust nad vabastati pärast Stalini surma.
Brošüür „Kommunistide võitlus kodanlik-natsionalistlike parteide vastu Eestis“. 1953.
Plakat „Kõik valima! Kolhoosi maa löögu õitsema!“. Dateerimata.
Maja kolhoosikeskusse teisaldamine Molotovi nimelises kolhoosis Valgamaal. 1951.
Ristimine Rapla kirikus. 1947.
Jõulud perekond Vilde kodus. 1951.
Huvitav teada
1950. aasta märtsis peeti Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee (EK(b)P KK) VIII pleenum. Pleenumi kokkukutsumise ajendas Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei KK otsus, mis süüdistas EK(b)P juhte kodanliku natsionalismi soosimises, vales kaadripoliitikas ja juhtimisvigades. Pleenumi otsusega vabastati ametikohtadelt neli EK(b)P kõrgeima juhtorgani, keskkomitee büroo liiget kaheksast, nende hulgas ka EK(b)P KK I sekretär Nikolai Karotamm. Pärast pleenumit said süüdistuse kodanlikus natsionalismis hulk eesti kommuniste, teadlasi, haritlasi ja kultuuritegelasi, kes enamasti vallandati, osa ka arreteeriti ja mõisteti vangilaagrisse.
Põrandaalused noorteorganisatsioonid
Nõukogude võim lõpetas kõigi noorteorganisatsioonide tegevuse; ainsaks lubatud organisatsiooniks sai komsomol ja selle „noorem vend“, pioneeriorganisatsioon. Ent Eesti noored asutasid hulga põrandaaluseid organisatsioone eestluse alalhoidmiseks ja nõukogudevastaseks tegevuseks. Organisatsioonidel olid nimed ja põhikirjad, liikmed andsid vandetõotuse. Levitati nõukogudevastaseid lendlehti, rebiti maha või rikuti Nõukogude sümboolikat, avalikes kohtades heisati keelatud Eesti rahvuslippe, koguti ja levitati keelatud kirjandust, koguti relvi ja abistati metsavendi. Salajasi noortegruppe oli sadu, enamikku neist ei avastatud. Eesti Õpilasvabadusvõitlejate Liit on hiljem tuvastanud vähemalt 82 aastatel 1945–1954 tegutsenud nõukogudevastast noortegruppi, mille liikmete suhtes algatati kriminaalasi; arreteeriti umbes 700 noort. Põrandaaluste noorteorganisatsioonide tegevus jätkus ka pärast Stalini surma.
Juhan Kuuse korterist konfiskeeritud relvad ja laskemoon. Juhan Kuusk kuulus nõukogudevastasesse noortegruppi. Tema käest said lõhkeainet samasse ühendusse kuulunud Ageeda Paavel ja Aili Jürgenson, kes lasksid 8. mail 1946 õhku punaarmeelaste mälestusmärgi Tallinnas Tõnismäel. Juhan Kuusk (s. 1932) arreteeriti 1946. ja 1947. aastal, mõlemal korral ta põgenes. Üleliiduline tagaotsimine lõpetati 1973. aastal. Mõnedel andemetel lasti ta maha teisel põgenemiskatsel Arhangelski oblastis.
Noorteorganisatsiooni SMV (Sini-must-valge) liikmed Ahto Liik (s. 1932) ja Päivu Kull (s. 1931) 1955. aastal Taišeti vangilaagris. Nad olid vangis aastail 1950–1956.
Enn Tarto (1938–2021) 1958. aastal Mordva vangilaagris, kus ta oli kinnipidamisel aastatel 1956–1960 ja 1962–1967.
Valdur Raudvassari (s. 1939) noorteorganisatsiooni Kolme Lõvi Ühing liikmekaart. 1950. aastad. Raudvassar mõisteti 1961. aastal kuueks aastaks vangilaagrisse ja kandis karistust Mordva ANSVs.
Vaba Sõltumatu Noortekolonni nr. 1 vimpel (1988). Organisatsioon asutati 1987. aastal Võrus. Noored korrastasid Vabadussõjas langenute kalmusid, mis oli võimudele vastumeelt; avaldasid meelt Eesti noorte ajateenistuse vastu Nõukogude armees jms. Organisatsiooni ühe asutaja ja juhi Ain Saare sundis KGB 1988. aastal välismaale emigreeruma. NSV Liidu alamad oma vabal tahtel „töörahva paradiisist“ lahkuda ei saanud ega tohtinudki. Emigreeruma sunniti enamasti oma tegevusega juba ka Läänes tähelepanu äratanud inimesi, kelle puhul see oli probleemi lihtsaim lahendus KGB jaoks.
Noorteorganisatsiooni SMV (Sini-must-valge) rinnamärk. Kuulus Tõnis-Endel Jõgiaasale (s. 1931), kes arreteeriti 1950. aastal. Jõgiaas vabastati Norilski vangilaagrist 1956. aastal.
Huvitav teada
Eesti Rahvuslaste Liit erines teistest noorteorganisatsioonidest, sest selle asutasid 1950. aastate teisel poolel Mordva ANSV poliitvangilaagrites karistust kandvad Eesti noored. Liidu juhtkonda kuulunud Taivo Uibo, Enn Tarto ja Erik Udam arreteeriti uuesti 1962. aastal ja saadeti tagasi vangilaagrisse. Enn Tarto vahistati nõukogudevastase tegevuse eest 1983. aastal veel kolmandatki korda ning saadeti vangilaagrisse Permi oblastisse, kust ta vabanes 1988. aastal.
Dissidentlus
Dissidentluse ehk teisitimõtlemise all mõistetakse NSV Liidu inimõiguste- ja kodanikukaitseliikumisi. Dissidendid nõudsid avalikult nii NSV Liidu seaduste kui ka rahvusvaheliste lepingute täitmist ning muutsid sellega vastupanu kommunistlikule võimule avalikuks. Teisitimõtlejaid arreteeriti, neid peeti kinni eripsühhiaatriahaiglates ja kiusati igal moel taga: neile ei võimaldatud erialast (või üldse) tööd, kustutati elamispinna saamise järjekorrast jms. Üks dissidentluse vorm oli keelatud kirjanduse ja nõukogudevastaste mõtteavalduste omaalgatuslik trükkimine ja levitamine (nn samizdat). Anti välja põrandaaluseid ajakirju, koostati avalikke kirju ja pöördumisi. Dissidendid kogusid tõendeid Nõukogude Liidus toime pandud inimõiguste rikkumiste ja inimsusvastaste kuritegude kohta ning toimetasid need andmed vabasse maailma, kus materjal avalikustati kas Ida-Euroopa rahvaste keelsetes raadiosaadetes, mis olid kuuldavad „raudse eesriide“ taga, või ka Lääne meedias ja trükistena. See oli üks kanaleid tõese informatsiooni saamiseks Nõukogude Liidus toimuvast.
Põrandaalune väljaanne „Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis“, 1981. Fotodel on Jüri Kukk Pariisis ja tema haud Vologdas. Ajakirja käsikiri saadeti Rootsi ja avaldati seal.
Pikett nõukogudevastase tegevuse eest arreteeritud dissidentide Enn Tarto ja Mart Nikluse vabastamiseks. 1988.
Mart Niklus (vasakul) kaasvõitleja ja kaasvangi Jüri Kuke säilmete ümbermatmisel Kursi kalmistule (1989). Niklus ja Kukk arreteeriti mõlemad 1980. aastal nõukogudevastase tegevuse eest. Muuhulgas nõudsid nad Nõukogude vägede väljaviimist Afganistanist. Vangilaagris alustasid nad koos näljastreiki, Jüri Kukk suri 1981. aastal Vologda vangla haiglas. Niklus vabastati 1988. aastal. Varem oli ta nõukogudevastase tegevuse eest Mordva ANSVs vangis olnud aastail 1958–1966.
Dissidendid Mart Niklus ja Andrei Sahharov. 1970.–1980. aastad.
Huvitav teada
Nõukogude Liidus kehtis range eeltsensuur. Kõik kirjutusmasinad olid arvel ja neilt oli võetud trükiproov tekstituvastuseks, et vajadusel kindlaks teha, millisel masinal tekst on trükitud. 1992. aastal Riigikogu poolt Eesti Vabariigi peaministriks nimetatud Mart Laar oli toonud seetõttu oma kirjutusmasina 1980. aastatel salaja Poolast. Sellel trükiti põrandaalust materjali, muuhulgas Mart Laari esimene kaastöö „Lisandustele“. Trükimasin on hoiul muuseumis Vabamu.
Avalikud kirjad
Üheks dissidentide vastupanuvormiks oli avalike kirjade kirjutamine, millest rahvusvaheliselt tuntuim oli 1979. aasta Balti apell. See oli Leedu, Läti ja Eesti dissidentide ühisavaldus ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile ning Nõukogude Liidu, Saksamaa Liitvabariigi, Saksa Demokraatliku Vabariigi, USA ja Ühendkuningriigi valitsustele. Kirjas nõuti 1939. aasta Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokolli tühistamist ja Balti riikide iseseisvuse taastamist. Balti apellile kirjutasid alla 45 dissidenti, eestlasest Mart Niklus, Enn Tarto, Erik Udam ja Endel Ratas. Kõik nad langesid tagakiusamise ohvriks; samuti karistati kõiki, kes olid dokumendi või selle levitamisega seotud. Tekst levis NSV Liidus paljundatuna käest kätte, kuid smugeldati ka Läände ja jõudis isegi USA presidendi Ronald Reaganini. Balti apellile reageeris 13. jaanuaril 1983 oma resolutsiooniga ka Euroopa Parlament. See oli esimene rahvusvahelise organisatsiooni seisukohavõtt Balti riikide toetuseks.
NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumile ja valitsusele kirjutasid inimõiguste rikkumise küsimuses eelkõige dissidendid. Ent algatusi tuli ka ringkondadest, mis polnud dissidentliku liikumisega seotud.
40 eesti haritlase pöördumine 28. oktoobril 1980 sai allakirjutanute arvu järgi tuntuks kui 40 kiri. Kirjas nõuti eesti keele ja kultuuri säilimise toetamist ning venestamise lõpetamist. Kiri saadeti ajalehtede Pravda, Rahva Hääl ja Sovetskaja Estonija toimetustele. KGB üritas allakirjutanuid mõjutada (nn profülakteerimine) allkirju tagasi võtma, kuid enamik neist seda ei teinud. Marju Lauristin (s. 1940), Eesti Vabariigi sotsiaalminister 1992–1994 ja Tartu Ülikooli professor, kes oli üks allakirjutajaist, kirjutas hiljem: „40 kiri oli märgiline ka seetõttu, et tegemist oli üleüldse esimese korraga nõukogude süsteemis ja olukorras, kus eestlased said massiliselt meelt avaldada. Seda võib isegi võrrelda sotsiaalmeediaefektiga, sest kiri levis tõesti sõprade ja tuttavate vahel ning enam ei olnudki võimalik kokku lugeda, kui palju neid eksemplare üle Eesti levis.“
40 kiri avaldati esmakordselt Rootsis ilmunud ajalehes Eesti Päevaleht 10. detsembril 1980. Nõukogude Liidus ei avaldanud ega käsitlenud seda ükski väljaanne, tekst levis aga ulatuslikult käest kätte.
Ülesvõte kirjutusmasinal kopeeritud 40 kirjast, millel on näha kopeerpaberi mustad jäljed.
Andres Tarand, Eesti Vabariigi peaminister 1994–1995, üks 40 kirja allakirjutajaist. Tema pani selle ka 1980. aasta 4. novembri hommikul kell 8.15 posti. 1980. aastal oli Andres Tarand Tallinna botaanikaaia teadusdirektor ja kiri trükiti tema kabinetis. Botaanikaaed asus endises president Konstantin Pätsi talus, Tarandi kabinet talu köögis.
Kirjanik Jaan Kaplinski, kes visandas 40 kirja esimese versiooni. 1989.
Huvitav teada
Ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho (s. 1963), toona keskkooliõpilane, meenutab: „Sain miski koopia kuulsast kirjast oma klassivennalt Toomas Tõldsepalt, muidugi saladuskatte all. Lõin selle värisevi käsi kodusel kirjutusmasinal ümber, otse läbi kopeerpaberi ja mitmes eksemplaris. Pärast viskasin kasutatud kopeerpaberi lehed ärevalt ja hoolikalt maja ees suurde üldprügikasti – et kaotada oma nõukogudevastase teo jäljed. Ja süda oli rahul, kui nägin, kuidas prügiauto konteineri peagi minema viis…“
Passiivne vastuseis Stalini surma järel
Aktiivsete ja passiivsete vastupanuvormide kõrval oli veelgi vastuseisuvorme, mida ei saa nimetada otseselt vastupanuks. Need väljendasid üldisemat negatiivset või ükskõikset suhtumist võimu, mis õõnestas sovetivõimu autoriteeti, nagu seda tegi ka NSV Liidu majanduslik allakäik. Passiivse vastuseisu alla liigitub siinkohal nii „kodanlikest iganditest kinnipidamine“ ehk näiteks kiriklike kommete täitmine kui ka okupatsioonivõimu üle ilkumine anekdootides; tsensori ärapetmine ajakirjanduses ja loomingus varjatud sõnumite edastamiga pealtnäha võimutruus tekstis jm. „Lääne mandunud kultuuri ees lömitamise“ alla kuulus väljastpoolt Nõukogude Liitu hangitud materiaalne kultuur: teksapüksid, meeste pikad juuksed, hipiliikumine, hiljem punkarid jms. Tallinnas ja Põhja-Eestis oli nähtav Soome televisioon, mille vaatamiseks paigaldati akendele ja katustele omavalmistatud antennid ning teleritele nn soome plokid, sest NSV Liidu signaaliedastussüsteem erines Soomes kasutatavast. Parteiorganid taunisid Soome TV vaatamist, kuid mida aasta edasi, seda rohkem vaadati sellele läbi sõrmede.
Punk kui subkultuur trotsis ühiskondlikke norme, võimu ja massikultuuri, mistõttu oli Eesti pungi kriitika peamiseks sihtmärgiks Nõukogude kord. Noorte mässulisus avaldus väljakutsuvas riietuses, šokeerivas käitumises, bändi tegemises ja kontsertidel enese välja elamises, luuletamises ja sõnumite kritseldamises avalikesse kohtadesse. Fotol Eesti tuntud punkarid Villu Tamme, Urmas Tunderberg, Ivo Uukkivi alias Munk, Peeter Sepping, Anti Nõmmsalu alias Anti Pathique 1982. aastal.
Ajaloolane Indrek Paavle (1970–2015) perega 1988. aastal Tallinna 36. keskkooli lõpetamisel. Indrek hoiab käes vanavanaisale kuulunud sinimustvalget lippu, mille toomine lõpuaktusele oli klassi üksmeelne otsus. Viimast nähes oli võimutruu koolidirektor kohkunud, ehkki rahvusvärvid olid küll samal kevadel rahvaalgatuslikult välja toodud, kuid tegu oli tehtud. Lipu ostis vanavanaisa 1930. aastate lõpus ning see oli juba käinud kaasas mitmel isamaalisel üritusel. Perekond varjas lippu Nõukogude võimu eest pesusahtlis, täna on see Paavlete kodus aukohal.
Üks passiivse vastupanu vorme oli Eesti Vabariigi keelatud sümboolika säilitamine, millega vahelejäämine tõi kaasa vähemalt sekeldusi või ka tõsisemaid tagajärgi. Pildil Oleviste kiriku oreli sisse peidetud sinimustvalge lipp, mis leiti sealt 2004. aastal. Lipp oli pakitud ajalehtedesse Sovetskaja Estonija 14.04.1946 ja Rahva Hääl 11.08.1962.
Ajakirjanik Juku-Kalle Raid (s. 1974) 1989. aastal 14-aastasena. Et koolide õppeprogrammi kuulus sõjaline õpetus ja militarism hingas endiselt kuklasse, oli noorukite auasi selle üle nalja teha ning Nõukogude ilminguid naeruvääristada. Selle juurde kuulus nii enda kujutamine Nõukogude Liidu kangelasena kui ka soditud punaordenite kandmine. Juku-Kalle kannab joonistatud ordeneid „sõda“, ühtlasi on pildil märkus „püstol kaelas“. Noormeeste pikad juuksed oli üks passiivse vastupanu väljendusi, sest „Nõukogude noorele“ polnud selline välimus kohane ning koolides seda tauniti.
Huvitav teada
1978. aastal kirjutasid Linnar Priimägi (s. 1954) ja Ants Juske (1956–2016) essee „Tartu sügis“, mis levis omakirjastuslikult käest kätte, loeti ette välisraadio Vaba Euroopa eestikeelses saates ja ilmus 1982. aastal pagulas-Eesti ajakirjas Mana. Essee kirjeldab sõjajärgsete põlvkondade suhteid ja meelsusväljendusi: „Administratiivselt teeme kõik nõutava, nii palju kui tarvis, et pinnal püsida ja nii vähe kui võimalik, et vaba olla. /…/ Meie kõrvale on tekkimas teised noored. Meil pole raha, neil on. /…/ Erinevalt meie ideaalist on nende oma silmanähtav. 1960. aastate noored kandsid vaimsust, meie kanname ükskõiksust, nemad kannavad teksaseid. 1960. aastate noored käisid arutamas, meie käime niisama, nemad käivad täikal ja diskol“. Mõlemal autoril tuli võimudega sekeldusi, Juske sunniti „vabatahtlikult“ lahkuma Tartu Ülikooli kraadiõppest.
ERSP, MRP-AEG
20. augustil 1988 asutati Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), esimene mittekommunistlik poliitiline ühendus Eesti NSV-s. ERSP eelkäija oli Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG), mis korraldas 23. augustil 1987 meeleavalduse Tallinnas Hirvepargis, millel nõuti Molotovi-Ribbentropi pakti salajase lisaprotokolli avalikustamist. ERSP asutamisel Pilistveres valiti partei juhatusse endised poliitvangid Mati Kiirend, Lagle Parek ja Erik Udam ning Eve Pärnaste ja Vello Salum. Erakonna eesmärgiks seati okupeeritud ja annekteeritud Eesti iseseisvuse taastamine. 24. veebruaril 1989 algatas ERSP koos Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja Eesti Kristliku Liiduga Eesti kodanike komiteede liikumise, mis kulmineerus Eesti Kongressi valimistega 1990. aasta veebruaris. ERSP üks juhte, Jüri Adams, oli Eesti Vabariigi põhiseaduse eelnõu üks autoreid. 1992. aasta esimestel Riigikogu valimistel sai ERSP 10 saadikukohta ja läks valitsuskoalitsiooni.
Hirvepargi miitingule kogunes hinnanguliselt ligi 5000 inimest.
23. august 1987.
Seltskond Hirvepargi miitingul loosungiga „Mälestame stalinismi ja fašismi ohvreid“. 23. august 1987.
Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei aseesimehe Erik Udami (1938–1990) matusetalitusest osavõtjad rahvuslippudega Kaarli kiriku juures. 11. veebruar 1990.
Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei juhatus, keskel esimees Lagle Parek. 1990.
Pikett Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei lipu all protesteerimaks KGB tegevuse vastu Eestis (1990). Paremal Lagle Parek, ERSP esimees. Ta oli 1992–1993 Eesti siseminister.
Huvitav teada
ERSP liige Kristina Märtin (s. 1973) oli põhiseaduse kirjutamise ajal ERSP büroos asendusssekretär: „Minu osaks oli tuhatoose tühjendada, kohvi-teed keeta ja stritslit viilutada. Ühel järjekordsel teekeedul juhtus, et sättisin teekoti alustassi servale, kallasin tassi kuuma vett täis ning viisin selle Põhiseaduse Assamblee liikmele Vardole Rumessenile (1942–2015). Vardo oli nii töösse süvenenud, et ei vaadanud tassi poolegi, lihtsalt sirutas käe ja hakkas jooma. Kangestusin õudusest, aga midagi öelda ka ei julgenud. Polnudki vaja – Vardo jõi südamerahus keeva vett. Nii et põhiseadusega sai ikka vett ja vilet!“
Laulev revolutsioon
1988. aasta Tallinna vanalinna päevade ajal alanud spontaansed öölaulupeod muutusid noorsoo massiüritusteks ja andsid poeetilise ühisnimetaja rahvuslike massimeeleavalduste perioodile Eestis aastatel 1988–1991.
1988. aastal asutati Eestimaa Rahvarinne, mis taotles ühiskonna demokratiseerumist, laialdast autonoomiat NSV Liidu koosseisus ja alates 1989. aastast riiklikku iseseisvust. Rahvarinde korraldatud kontserdile „Eestimaa Laul“ kogunes 11. septembril 1988 umbes 300 000 inimest. Koos Balti Nõukogu ning Läti ja Leedu rahvarinnetega (Tautas Fronte ja Sajūdis) korraldas Rahvarinne 1989. aasta augustis Molotov-Ribbentropi pakti 50. aastapäeval Balti keti – katkematu rohkem kui 600 km pikuse inimketi Tallinnast Vilniuseni, milles seisis ligi kaks miljonit inimest, kes demonstreerisid oma vabadussoovi. Balti ketile osutatud rahvusvahelisel tähelepanul oli suur roll protsessis, mis viis Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokolli õigustühiseks tunnistamiseni NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil 1989. aasta detsembris.
Rahvarinde eestseisuse liikmed Rein Veidemann ja Edgar Savisaar ning volikogu liige Siim Kallas Eestimaa Laulu kontserdil. 1988.
Kunstnik Heinz Valk Eestimaa Laulu kontserdil 11. septembril 1988, kus ta sõnastas oma kõnes ühe laulva revolutsiooni loosungitest: „Ükskord me võidame niikuinii!“
Vaade Lauluväljakule Eestimaa Rahvarinde korraldatud rahvapeo Eestimaa Laul ajal. 1988.
Balti keti algus Pika Hermanni jalamil. Keti alguse pidid mehitama Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut ning Ajaloo Instituut. Pildil hoiab lippu keeleteadlane Madis Norvik.
Balti ketist osavõtjad. 1989.
Osalejad Balti ketis. Plakatit joonistab Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva Sinejärve rühma liige Jaan Lehtaru, paremal hoiab plakatit rühmakaaslane Neeme Reimets. 1989.
Balti ketist osavõtjad. 1989.
Huvitav teada
Mart Tarmak (s. 1955) oli Balti keti idee üks autoreid. Inspiratsioon inimeste ketiks ühendamisest saadi 1988. aasta suvel toimunud talgutest. Siis kaevasid tuhanded vabatahtlikud Rahvarinde üleskutsel ühe päevaga valmis Eesti Rahvusraamatukogu elektrikaablikraavi, millega riiklike ettevõtete ehitajad ja alltöövõtjad polnud kuude viisi toime tulnud. Inimketi võimaliku trassina kangastus esimesena Tallinn-Narva. Paralleelselt sündis mõte kollektiivsest avalikust protestist ka Leedus, kus tekkis idee moodustada inimahelaga tähed M, R, P. Iga rahvas oleks võtnud enda kujundada ühe tähe.
Iseseisvuse väljakuulutamine 20. augustil 1991
1990. aasta märtsis tunnistas Eesti NSV Ülemnõukogu Nõukogude Liidu riigivõimu Eestis ebaseaduslikuks alates selle kehtestamisest ja kuulutas välja Eesti Vabariigi taastamise. Mais asendati nimetus Eesti NSV Eesti Vabariigiga. Siiski käsitas NSV Liidu juhtkond Eestit, Lätit ja Leedut endiselt Moskvale alluvate liiduvabariikidena. 1991. aasta jaanuaris püüdsid Nõukogude armee eriväelased hõivata Vilniuses ja Riias rahvuslike jõudude kontrolli all olnud meediakeskusi, mille käigus sai surma kümmekond inimest. Eestis suudeti verevalamist vältida. 13. jaanuaril 1991 saabus Tallinna Vene NFSV Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin, kes kirjutas koos Eesti, Läti ja Leedu juhtidega alla ühisavaldusele, millega tunnustati vastastikku riiklikku suveräänsust. Kommunistliku partei ainuvõimu taastamiseks ja liiduvabariikide iseseisvuspüüete lämmatamiseks tegid impeeriumimeelsed kommunistid 1991. aasta augustis jõulise katse. 18. augustil kõrvaldati Mihhail Gorbatšov võimult ja kuulutati välja erakorraline seisukord. Kaks päeva hiljem, 20. augustil 1991, võttis Eesti Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti iseseisvusest, millega taastati 1918. aastal rajatud ja 1940. aastal NSV Liidu poolt okupeeritud Eesti Vabariik. Riigipööre ise kukkus läbi 21. augustiks. NSV liit lagunes ja saadeti 1991. aasta detsembris laiali.
Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse referendum. Valimisjaoskond Õismäel 3. märtsil 1991.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu delegatsiooni kohtumine Nõukogude Liidu delegatsiooniga Eesti iseseisvuse küsimuses. Vasakult esimene Eesti Ülemnõukogu saadik Marju Lauristin. 15. aprill 1991.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu istungjärk 20. augustil 1991.
Nõukogude sõjaväelased teel Tallinna. 1991.
Pärast Nõukogude armee rünnakut Vilniuses püstitati Toompea lossi kaitseks barrikaadid. 1991.
Huvitav teada
Ettevõtja Tiit Pruuli (s. 1965): „1991. augustis töötasin Välisministeeriumis Lennart Meri pressiesindajana. Välisministeerium asus Toompea lossi parempoolses tiivas.
Kihutasin esimese putšipäeva hommikul Lasnamäelt tööle ema uue punase Ladaga. Parkisin auto lossi ette. Tunni pärast otsis lossi komandant mu üles: „Viige oma ilus auto siit ära, temast ei pruugi palju alles jääda.“ Toompeale veeti barrikaadideks suuri kivikamakaid. Ka meie koridoridesse ilmusid automaatidega relvastatud mehed.
Lõuna ajal viisin Lasnamäele ühe kahest ministeeriumi mobiiltelefonist – saatsime oma sõpradele maailmas teated, et kui teised kanalid enam ei toimi, siis kasutage ühenduse pidamiseks seda numbrit. Too korter Läänemere teel oleks saanud välisministeeriumi viimaseks tööruumiks.“
Vastupanu paguluses – Välisesindused
Kui Nõukogude Liit Eesti Vabariigi okupeeris, otsustasid Eesti diplomaadid välismaal oma tööd jätkata, kuigi Nõukogude Liit ähvardas tabamisel mahalaskmisega 24 tunni jooksul kõiki Balti riikide diplomaate, kes keeldusid kodumaale naasmast. Diplomaatide tegevus andis oma panuse sellesse, et lääneriigid ei tunnustanud Balti riikide okupeerimist ja annekteerimist. Mittetunnustuspoliitika kestis 1940–1991. Järjekindlamalt järgisid seda USA, Vatikan ja Iirimaa, kes ei andnud Nõukogude Liidu anastusele Eestis, Lätis ja Leedus ei juriidilist ega faktilist tunnustust. Ainsana kõigist Eesti välisesindustest pidas terve okupatsiooniaja vastu peakonsulaat New Yorgis, kus peakonsuliks saadiku ülesandeis oli diplomaat Ernst Jaakson (1905–1998), kellest kujunes Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse sümbolkuju. Eesti esindus New Yorgis oli tükike Eestit, kus lehvis sinimustvalge lipp, kehtisid Eesti seadused ja anti välja paarkümmend tuhat Eesti passi, nn Jaaksoni passi, mida paljud riigid tunnustasid reisidokumendina.
Endise poliitvangi Heiki Ahoneni „Jaaksoni pass“. 1988.
Märkmikuleht sõnumiga suursaadik Ernst Jaaksonilt, mille ta saatis adressaadile koos New Yorgi konsulaadis välja antud Eesti Vabariigi passiga („Jaaksoni pass“). 1989.
Ernst Jaakson. 1971.
Huvitav teada
Eesti Vabariigi välisministeeriumi fuajee seinal on mälestustahvel 231 nimega. Need on Eesti Vabariigi välisminsiteeriumi töötajad, kes Nõukogude või Saksa okupatsiooni ajal hukati, arreteeriti, küüditati või kes sooritasid repressioonide vältimiseks enesetapu või olid sunnitud jääma pagulusse.
Vastupanu paguluses –meeleavaldused ja märgukirjad
Okupatsioonivõimu eest kodumaalt põgenenud eestlastel oli suur roll eestluse hoidmisel ja maailma teavitamisel okupeeritud Eestis toimuvast. Suuremad eestlaste kogukonnad koondusid Rootsis, USA-s, Kanadas, Suurbritannias ja Austraalias. Lisaks pagulasvalitsusele, välisesindustele ja dissidentidelt saadud materjalide levitamisele kirjutasid pagulaseestlased avalikke kirju välisriikide valitsustele ja inimõigusorganisatsioonidele – ennekõike ÜRO organisatsioonidele – ning korraldasid meeleavaldusi, millel nõuti Eestile iseseisvust. Tähtsamaid pagulas-Eesti kokkusaamisi olid ESTO-päevad, mida korraldati iga nelja aasta järel. Esimest korda peeti ESTOt 1972. aastal Torontos. ESTO-nädala jooksul oli palju kultuurisündmusi ja eesti organisatsioonide ülemaailmseid kokkutulekuid. Neil oli ka poliitiline roll: maailmale edastati sõnumeid okupeeritud Eesti kohta. Ennekõike oli ESTO aga rohke omavahelise suhtlemise pidu. ESTO-päevade traditsiooni jätkati ka pärast Eesti iseseisvuse taastamist.
Esto päevad Torontos. 1972.
Esto päevad Stockhomis (1980). Vabadusrongkäik.
Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamise Keskuse juhatus (1988). Organisatsioon asutati 1978. aastal Stockholmis Ants Kippari (fotol esimeses reas vasakult teine) juhtimisel. Selle tegevus seisnes alguses eelkõige vangistatud dissidentide perekondade aitamises. Peeti laagrites ja vaimuhaiglates kinnipeetavate teisitimõtlejate nimekirju, teavitati Lääne organisatsioone olukorrast Eestis.
Eesti Vabadussõja näituse avamine Stockholmi Kontserdimajas. 24. veebruar 1980.
Eestlaste meeleavaldus NSV Liidu saatkonna ees Stockholmis. 23. august 1988.
Huvitav teada
1944. aastal vanematega Rootsi põgenenud kirjanik ja arstiteadlane Enn Nõu (s. 1933) meenutab: „Helgaga [abikaasa Helga Nõu, s. 1934, kirjanik] osalesime 14. juunil 1964 Juunikomitee poolt korraldatud üritusel Uppsala Rahvamajas, kus kõnelesid Birger Nerman, Bo Setterlind jt. Organiseerijaks oli Arvo Horm. Me tulime valgete üliõpilasmütsidega rongkäigu korras sinna. Uste juures ootasid kohalikud kommunistid, kes jagasid välja oma vastulendlehti. Juunikomitee organiseeriti Nikita Hruštšovi Rootsi külastuse vastu. Stockholmis kuningalossi ligidal lasti protestimärgina lahti ka üks elav seapõrsas, kes pidi sümboliseerima Hruštšovi, ja kelle kinnipüüdmisega Rootsi politseil oli tegemist.“
Vastupanu paguluses – Raadiojaamad
Nõukogude Liidus takistati kõigi vahenditega kontrollimata informatsiooni levikut nii riiki kui riigist välja. Okupatsioonivõimule olid teravaks pinnuks silmas välisraadiojaamad, eriti Ameerika Hääl, Vaba Euroopa ja Vabadusraadio. 1942. aastal asutatud Ameerika Hääl on siiani tegutsev USA valitsuse ametlikult rahastatav välismaale saateprogramme edastav ringhääling. Raadiojaamad Vaba Euroopa ja Vabadus loodi aga Külma sõja ajal USA kongressi rahastusel. Vaba Euroopa sihtmaadeks olid sotsialistlikud Ida-Euroopa riigid, Vabaduse sihtmaaks aga NSV Liit. Mõlemad jaamad jagasid informatsiooni vabast maailmast riikidesse, kus sõnavabadus puudus. Ameerika Hääl edastas 1951. aastast regulaarselt saateid ka eesti keeles. Vaba Euroopa ja Vabadus alustasid eestikeelsete saadetega 1975. aastal, kui nad ühendati. Lääne raadiojaamu kuulati segajatele ja keelule vaatamata, sest need olid pea ainus tsenseerimata teabe allikas.
Räpina piirkonna metsavennad Albert Kiriling (s. 1910) ja Osvald Pindmaa (s. 1925) kuulavad Ootsi talu tagatoas “Ameerika Häält”, dateerimata. Mehed varjasid end talus asuvas punkris. Pärast Stalini surma nad legaliseerusid ning töötasid autojuhina.
Kaja Kärneri maal „Ameerika Häält kuulamas“. 1959.
Toomas Hendrik Ilves, Eesti Vabariigi president 2006–2016,
raadio Vaba Euroopa eesti osakonna direktorina. 1990.
Ameerika Hääle eestikeelsete saadete juhataja Jaan Kitzberg (1904–1988).
Huvitav teada
1953. aastal kulutati NSV Liidus Lääne raadiojaamade kuuldavuse häirmiseks mõeldud tehnoloogia arendamiseks 70 miljonit dollarit ja selle haldamiseks veel 17 miljonit dollarit. Ameerika Ühendriikide kogueelarve nõukogudevastaste raadiojaamade tegevuse toetamiseks oli ainult 22 miljonit dollarit. Nõukogude Liidu ja tema Ida-Euroopas paiknenud raadiolainete häirimisjaamade arvuks on hinnatud 2500–3000. Saateid kuulati jaamade põhjustatud vilinale ja raginale vaatamata.
1953. augustil 1987 korraldati Hirvepargis meeleavaldus stalinismi ja fašismi kuritegude hukkamõistmiseks. Kohalikud võimud andsid miitingu organiseerimiseks loa, aga informatsiooni levitada ei lubanud. Nii levis kutse koguneda meeleavaldusele välisraadiojaamade kaudu. Kokku tuli tuhandeid inimesi.
Eestlased ja vastupanu Nõukogude võimule Kanadas*
* Eripaneel vastupanust Nõukogude võimule Kanadas valmis koostöös Kanada eestlaste kogukonnaga seoses näituse avamisega Torontos.
II maailmasõja ajal põgenes Eestist Nõukogude terrori eest hinnanguliselt 80 000 inimest, peamiselt tsiviilisikud.
Massiline põgenemine toimus Nõukogude okupatsiooni taastudes 1944. aastal. Kuigi mindi lootuses peagi kodumaale naasta ei näinud enamus põgenejaist enam kunagi oma sünnimaad. Veel paljud ei näinud otsitud vabadust paguluseski, sest lisaks Läänemere sügistormide lõivule, võtsid oma verise osa ka Nõukogude allveelaevad. On arvatud, et teel hukkus 6–9% põgenikest.
Kanadasse jõudis II maailmasõja põgenikest ligikaudu 14 000 eestlast. Enamasti nad ei osanud kohalikke keeli, mis ei jätnud esialgse töö valikul elatise teenimiseks ja sisserändamisloa saamiseks suuri võimalusi. Põgenike suhteliselt kõrge haridustase lubas aga tasapisi elatustaset parandada ja Kanada oludega järjest paremini kohaneda, jäädes samal ajal ise eestlasteks. Oma keele, kultuuri ja traditsioonide hoidmiseks ning Eesti iseseisvuse taastamise nimel ühineti kohalikesse Eesti seltsidesse, mida 1949. aastal oli juba 15. Samal aastal moodustati neid ühendav keskorganisatsioon Eestlaste Liit Kanadas. Viimase allorganisatsioon Rahvusliku Välisvõitluse Nõukogu (RVN) loodi 1951. aastal spetsiaalselt selleks, et juhtida rahvusvahelise avalikkuse tähelepanu Nõukogude Liidu okupatsioonile Eestis ja okupatsioonirežiimi inimsusevastastele kuritegudele ning inimõiguste rikkumisele. 1973. aastal võttis RVN oma uueks nimeks Eestlaste Kesknõukogu Kanadas, mille peaeesmärk oli tagada laialipillatud eestlaste ühtekuuluvus võitluses Eesti Vabariigi taastamiseks, nüüdseks selle hoidmises. Sellele aitas kaasa Kanada valitsuse toetav suhtumine, vaatamata Nõukogude Liidu survele ei tunnustanud Kanada mitte kunagi okupatsiooni Balti riikides. Avaliku kinnituse Eesti vabariigi legitiimsusele andis Kanada hilisema peaministri Brian Mulroney esinemine ESTO-päevadel 1984. aastal. Tema valitsus oli 26. augustil 1991 suurriikidest ka esimene, mis tunnustas Eesti iseseisvuse taastamist.
Aastal 2000 elas Kanadas ligikaudu 28 000 eestlast, peamiselt toonased põgenikud ja nende järeltulijad. Neil kõigil on oma roll vaba eestluse taastamises ja hoidmises nii Kanadas kui Kodu-Eestis.
Eesti Maja Torontos.
Tänaseni tegutsev Eesti Vabariigi Konsulaat Torontos avas siin uksed 1951. a. Esimeseks konsuliks määrati Eesti peakonsul Ameerika Ühendriikides Johannes Kaivi poolt ja Kanada valitsuse nõusolekul Hans Johannes Ernst Markus (1884–1969). Avada konsulaat diktaatorliku riigi okupatsiooni ajal on poliitiline protest ja žest, mille tähendust on raske üle hinnata. Pikka aega ei olnudki Markuse konsuliamet täielikult tunnustatud, kuigi ta võis välja anda Eesti Vabariigi passe. Alates 17. augustist 1962 oli Markus aga ametlikult tunnustatud Eesti konsul ja sisse kantud ka väljaandesse “Kanada esindajad välismaal ja teiste riikide esindajad Kanadas”. Konsul ja konsulaat varustasid Kanada valitsust objektiivse infoga Eesti olukorrast, inimõiguste rikkumisest Nõukogude okupatsioonirežiimi poolt ning eestlaste vabaduspüüdlusist.
Konsul Markus kõnet pidamas oma 85. sünnipäeval Eesti Majas Torontos, 1969.
1952. aastal asutati Montrealis esimene Eesti Võitlejate Ühing (EVÜ) Kanadas, mis koos teiste Kanada linnade samasuguste organisatsioonidega pani aluse Eesti Vabadusvõitlejate Liidule Kanadas. Viimasega liitusid Soomepoiste Klubi, Lennuväepoiste Klubi ja Eesti Ohvitseride Kogu Kanadas. Mitte üksi ei tegeldud laskeharjutuste ja -võistlustega, vaid osaleti ka nõukogudevastastel meeleavaldustel, protestikirjade koostamises, anti välja trükiseid jms. Igal aastal korraldati Vabadussõja alguse tähistamise pidulik koosviibimine. 1975. aastal oli organiseeritud endisi Eesti sõjamehi Kanadas üle viiesaja. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist organiseeris ühing oma tegevuse ümber Eesti Kaitseliidu moraalsele ja majanduslikule toetamisele, mida toonastes kitsastes tingimustes ei tohi alahinnata.
Eesti Võitlejate Ühing Kanadas 1974. a. Esimeses reas vasakult: B. Rahe, L. Mesina, A. Remmelkoor, R. Viksten, K. Steinberg, G. Juuse, G. Soans. Teises reas vasakult: H. Riga, H. Meret, E. Mägi, L. Pikkov, J. Prii, G. Tirman, H. Kivi. Kolmandas reas vasakult: F. Tamm, G. Mitt, R. Edari, L. Vesk, O. Lainurm, B. Randalov, A. Jaagumagi, H. Kesker.
Eesti Võitlejate Ühing lipuvalves küüditatute mälestusaktusel Torontos, 1985. Lippu hoiab major Ülo Tamre, Katseliidu Toetusfondi asutaja võõrsil.
IX Balti Õhtu Ottawas Parlamendi Mäel, 1981.
1949. aastal asutati Kanadas Eesti, Läti ja Leedu koostöö huvides Balti Liit. Koos Eestlaste Kesknõukoguga Kanadas organiseeriti mitmeid märgukirju ja meeleavaldusi Nõukogude okupatsiooni vastu Balti riikides ning aastast 1973 korraldati Kanada Parlamendihoones Ottawas poliitilise selgitustöö sarja Balti Õhtu. Igal Balti Õhtul osales Kanada parlamendi liikmeid, ministreid ja mõnikord ka istuvaid peaministreid. Need kohtumised aitasid kaasa Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise varasele tunnustamisele Kanada riigivõimu poolt 26. augustil 1991, kuus päeva pärast selle välja kuulutamist Tallinnas.
Huvitav teada
Kanada eestlane Siiri (Oder) Aulik (s. 1967) naasis oma juurte juurde Eestisse ajal, mil eestlased olid just taastamas iseseisvust. Ta meenutab: „Augustiputši ajal töötasime kõik ööd ja päevad Välisministeeriumis Toompeal, kus asus ka parlament ja valitsus. Suured kivirahnud blokeerisid teid ja ülemiste korruste aknad olid trellitatud juhuks, kui langevarjurid peaksid katusele maanduma. Nõukogude tankid olid juba Tallinnasse jõudnud, mistõttu valvasid koridorides kalašnikovidega varustatud mehed. 20. augusti öösel paluti mul mitte lahkuda, kuna parlament oli vastu võtmas Eesti de facto iseseisvust kinnitavat resolutsiooni, mis tuli inglise keelde tõlkida ja esimesel võimalusel faksiga välismaailmale saata. Mul oli ühekorraga ülev meeleolu, aga ka hirm, et mida kõike see võib tähendada. Vastutus korrektse juriidilise ja diplomaatilise keelekasutuse eest lasus minul. Kutsusun siiski appi oma sõbra, Austraalia eestlase Tiia Raudma. Koos tema ja teiste kolleegidega kaalusime hoolikalt iga sõna ja fraasi Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuses Eesti riiklikust iseseisvusest.“
näituse koostajad:
Eesti Mälu Instituut, 2021
Kuraator: Eli Pilve
Koostajad: Eli Pilve, Peeter Kaasik, Toomas Hiio, Martin Andreller
Toimetajad: Toomas Hiio, Laas Leivat
Tõlge: Refiner Translations OÜ, Elmar Gams, Marju Meschin, Luisa Tõlkebüroo OÜ, Maria Rist
Korrektuur: Elmar Gams, Marju Meschin, Maria Rist, Ross Seymour
Kujundaja: Anni Vakkum
fotod:
Eesti Ajaloomuuseum
Eesti Rahva Muuseum
Väliseesti Muuseum
Tartu Kunstimuuseum
Tartu Linnamuuseum
Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu
Rahvusarhiiv
Rootsi Eestlaste Liit
Toomas Kiho
Mart Meri
Enn Nõu
Silja Paavle
Verner Puhm
Juku-Kalle Raid
Arno Saar
